Kui hommikul kõik laua ääres istume ja kohvi joome, jõllitab isa enamasti mind altkulmu. Sellistel hetkedel tekib mul tunne, et ta ei salli mind karvavõrdki. Seda tunnet tunnen ma üpris tihti. Näiteks õhtuti, kui me ikka joome teed on isa virutanud mulle laua all jalaga ja karjunud: "Ma tahaks sulle kangesti kerepeale anda, aga sa oled ikka täiesti hale, ning sa ei vääri seda!".
See vahekord on vaevanud mind juba üsna pikka aega. Olen mõlenud sellepärast ka psühholoogi juurde minna, kuid kui mu isa sellest vähegi teada saaks, ei jääks minust põrmugi järele. Kodus, iga õhtu, ma pisut vaatan oma isa ja üritan talle täiesti andestada. Võibolla mõtlen sellele üleliia?
3 comments:
Väga hea jutt!
nüüd paned sa mind juba muretsema. mis sul selle isaga on?:/
pöördu lastekaitsesse. kas me peaksime muretsema?
Post a Comment