Karupoja lugu

Karupoeg ärkas hommikul üles,
leidis tühja meepoti süles.
Oi kui kurjaks läks ta nägu,
kukkus sellepeale isegi kägu.
Ta pani selga särgi ja mütsi,
nii kiire et pükse jalga pannagi ei viitsi,
Tõttas mesitaru poole hullunult,
Vahepeal paar kukerpalli rullunud.
Meevaras hüppas mesilaste suunas,
mesilased päästsid oma kodu suures kuumas,
tassisid kodu puu otsa kõrgele,
Karukese jaoks oli see kui tõrv meepotile.
Nutma hakkas väike karu,
sai aru , et oli kaotanud aru.

Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,et tema silmad nõrgalt näevad.Kui eks ka selles hädas abi leida või,ta oli kuulnud; ja kes teab kust leida võib.peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,küll klaase koputab ja aistest kakub,kord jälle nuusutab, siis lakub,pealaele upitab, seab käpalabale –kuid abi neist ei saa."Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,et jäingi inimeste loba uskuma;ei nende narrimistel ole mingit äärt,ja kasu Prillidest ei ole väärt!"Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihasja pühas vihas,kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,et ümberringi lendavad vaid killud.*Ei nõnda talita vaid ahvisugu,ka inimestega on tihti sama lugu,et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:siis, teadagi, ei aita ainult sõimust,vaid vaata aga,kuis püha lihtsameelsus vihast keebja kallist asjast – sodi taga.

Timm Thaler'i esitlus