Mul on koolis suhteliselt raske. Aegamisi küll parandan oma "2" -si, kuid siiski vaatab isa minu peale altkulmu. Iga hommik ta räägib telefonis oma töökaaslastega avasui, kui loll laps tal on. Hädavaevu ma kannatan seda.
Üks hommik, kui elekter ära kadus, liikusime isaga kahekesi kobamisi, sest mitte kui tuhkagi polnud näha. Aknast oli ilmselgelt paista, et elektrikadumine oli tormi süü, mis tugevnes aegamööda. Märkamatult, võttis mu isa minu ümbert kinni ning hoidis mind tugevalt. Seal me seisime ligistikku ja käsikäes. Mul oli tõeliselt hea tunne.
Torm möödus ja ka elekter tuli tasapisi tagasi. Isa laskis minu käest lihtsalt lahti ega öelnud midagi suusõnal. Ta läks kõrval tuppa omaette istuma. Tundsin ennast kui ripakil närtsu, mis pärast mustuse pühkimist ära visatakse. Ma kõndisin umbuslikult ta toa ukse juurde ja piilusin vilksamisi läbi ukseprao.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
WOWOWOWOWOOUUUUUUWOWO.
on see tõsieluline? :D
i'm shocked!
kirjaneitsi
Ei see ei ole tõsielu, tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi väga dramaatilist, aga siis mõtlesin et see liiga julm ja Õpetajale oleks see shookeeriv olnud;d
Post a Comment